Peipsi kutsub alati tagasi

Lugupeetud „Peipsirannik” toimetus! Üle-eelmisel aastal, kui ma järjekordselt mööda Peipsi rannikut ringi kolasin, sattusin juhuslikult ühele teie juulikuu ajalehenumbrile. Viimases kutsuti üles osalema kodujärve temaatikat puudutavas jutuvõistluses. Selline ettepanek haakus minu mõttemaailmaga suurepäraselt. Paraku ei lähe aga asjad alati soovitud suunas. Jutuke valmis kiiresti, kuid ärasaatmiseni jõudsin alles nüüd. Ei oskagi öelda, miks see nii läks ja kas teil sellest veel ka mingit abi on, kuid soov oma mõtteid jagada ei leia teisiti sobivat väljundit, kui need lihtsalt toimetuse suunas teele läkitada.
Peipsi järv koos oma rannaäärsete külade ja linnakestega on üks huvitav kooslus väikeses Eesti Vabariigis ning oli seda ka nõukogude ajal. Selle järvega seoses meenuvad nii mälestused kui ka värsked muljed.
60ndate lõpul poisikese eas sai suveti tihti Kallastel oldud ja siis olid märksõnadeks kaldapääsukeste lugematute pesade rodud punastes rannikukaljudes, väikestest pillirootükikestest isetehtud lennukid, päikese käes lootusetu tegevusena näiva veevahu kuivatamine. Viimasest lootsin välja võluda samasuguse korgi, nagu ma kalavõrkude küljes rippumas nägin. Sadamasse naasvad mootorpaadid ägasid raskete lastide all ja ärgitasid oma mõnusa popsumise saatel kajakakarjasid röövretkele. Pilgeni täis rääbisekastid laoti üksteise otsa kaile. Edasi rändas osa saagist suitsuahju. Soojad kalad maitsesid imehästi.
Teine eredam mälestus formuleerub süstamatkadest, kus sai Piusa jõest väljudes aerutatud Kolpino saare otsast mööda ning enne Võhandu jõe suuet veel Salu saarel jalgu puhatud.
Peipsi järv on ilus ja samal ajal ka karm paik. Vesi nalja ei mõista. Sattusime sellistel retkedel nii mõnigi kord päris korraliku tormi kätte. Kõrge vastulaine ning märatsev tuul venitasid paarikilomeetrise teekonna Kolpino otsani tihti kuuetunniseks ränkraskeks katsumuseks. Ükskord läks süst lainetemöllus kummuli ja vetevana saagiks langesid kaks kasti lihakonserve ning läbimärgade turistide ulpivad seljakotid. Taeva poole pöördunud süstapõhi püsis pinnal tänu sinna alla moodustunud õhupadjale. Viimane päästis elu ka kahel nigela ujumisoskusega turistil, kelle pisikeste käte väikesed näpud kramplikult süsta otsi pigistasid ning sinna ajaloolised jäljed jätsid. Randa jõudes imetlesime kergendustundega neid sügavaid vagusid ja ronisime lihtsalt kaldale visatud telkidesse, et uinuda sügavalt ja raskelt. Järgmisel õhtul, kui juba enamikul silmalaud avanesid, läksime küla uudistama. Iialgi ei jätnud me tervitamata tubakasuitsust tiinet taret, kus elas djadja Kim. Vana merekaru pakkus meile pärast külakosti üleandmist kohaliku tähtsusega samakat ning jutu elavnemisel taris lagedale oma iidse karmoska, mille meloodilised helid hetkega ruumi täitsid. Taat noorenes silmnähtavalt paarikümne aasta võrra.
Kolpino ise oli nagu väike vene küla ikka, ehituslikult veidi vildakas, kuid mõnus ja sõbralik, mitte iialgi vaenulik.
Värskemad muljed pärinesid juba vabariigiajast, kui küladesse tekkisid tasahilju plastaknad, mis muidugi parandasid majaomaniku elukvaliteeti, kuid üldmiljöösse ehk tervikusse eriti hästi ei sobinud.
Hiljuti kohtasin Varnja paadisadamas mõnusaid kalamehi, kel jutust puudust ei tulnud ja ehk samasuureks kujunes ka nende päevane saak. Tegemist ei olnud kohalikega, kuid siinse veekoguga oldi justkui kokku kasvatud, kuhu ikka ja jälle tagasi tuldi. Igale indiviidile kuulus mõtteline osa roogukasvanud kanalijupist, mida sümboolse summa eest rendil hoiti, et oleks koht, kuhu oma alus ankruköide siduda. Asjalike nägudega pumbati paatidest liigne vesi välja. Nii sai riistapuu kenasti liikuma ja kuiva tagumikuga veteavarusse tüürida. Vanu vene päritoluga lotju ehtisid päramootoritena uued „Yamahad”, mis möödaminnes andsid märku ka siinsetest ajamuutustest. Mõnusalt humoorika jutu saatel vediti alustele hulgaliselt väärtuslikku kraami, kusjuures unustamata ka vetevana soove. Domineeriva arvamusega, et kõige rohkem valetavad poliitikud ja kalastusretkelt naasvad mehed, suunduti järvele juurdunud arusaamu ümber lükkama.
Pimeduse saabudes vaikis Varnja piirivalvekordoni ümbrus saladuslikult nagu passiks tundmatuid kutsumata külalisi. Oodata ei tulnud kaua. Kuuvalgel muutus rahulik külaelu tõeliseks Paabeli segaduseks. Koprapere haaras võimu ja käis sellega oma suva järgi ümber. Hüpati peakaid ja ujuti selili. Meeliülendavalt naljakas oli kuuvalguses kivil seisva ja ennast küüriva kopraonu süsimust siluett. Valgenedes kadus ulakate võlujõud ning varjuti urgudesse.
Omanäoline on Muhu saar või Tallinna linn ja ei olegi vist põhjust, miks peaks kellegi või millegi järgi joonduma Varnja ja Kallaste. Need on niivõrd huvitavad ja ajaloolised paigad, et vägisi arengut piitsutada ei ole mitte mingit vajadust. Inimene ei pea pidevalt püüdlema üle oma rahakoti võimaluste, samas lõhkudes ajaloolist tervikut, mis ongi tegelikult see hinnaline, miks sinna ikka ja jälle tagasi tullakse. Elu tuleb nautida omas ajastus, mitte mingisuguses abstraktses tulevikulummuses, mis ei pruugigi olla nii helge nagu esiti paistab. Sellepärast mulle need külad meeldivadki. Siin aeg seisab või liigub hoomatava tempoga oma südamlikkuses, kodusoojuses ja sõbralikkuses. Selline paik kutsub alati tagasi. Iialgi ei unusta ma siit kaasa osta kotitäit sibulaid, mis süngetel talveõhtutel märkamatult ära kuluvad, asendades päikeselist Peipsi ranna suve ja tuletades meelde seda rahulikku ning heasüdamlikku rahvast, kes seal kaugel elavad.
Rändaja
Tõnu Lääne,
Aravete 2005
Peipsirannik nr 1/2007