Tänu sellele, et 20 aastat tagasi paigaldati Tiheda külas mälestusplaat P. Sofronovi sünnimajale, milles praegu elavad tema järeltulijad, elab mälestus Peipsi järve kallastel ja Eestis suurest peipsimaalasest edasi. Selle maja juures peatuvad eri maade saadikud ja saatkondade esindajad. Eelkõige on see koht huvitav meie külalistele Ameerikast, kuna just Ameerikas elas Pimen Sofronov pikki aastaid, maalides ikoone vanausuliste palvela jaoks Melville’is, õigeusukirikutele New Yorgis, Trentonis, Brooklynis ja paljudes teistes paikades, millest me ehk veel kuuleme.
Hämmastaval kombel on ajalugu mandrite vahel läbi põimunud: Eestis peetakse Sofronovit õigustatult siit pärit inimeseks. Samuti peavad teda omaks ka Ameerikas asuva Melville’i linna elanikud, kus mees elas ja töötas kuni surmani 1973. aastal. Teda teatakse ja mäletatakse mereäärses külas Sea Cliff, kus vene õigeusu palvemajas asub üks Sofronovi ikoonidest…
Hiljaaegu viibisid selles ajaloolises kohas Tiheda külas üle-eelmise sajandi lõpu poole ja eelmise sajandi alguse vene poeedi ja riigitegelase Konstantin Slutševski järeltulijad. Sada aastat tagasi sattusid Slutševskid saatuse tahtel revolutsioonipalangu ning kogu Venemaad ja Euroopat haaranud Esimese maailmasõja tõttu, nagu ka paljud teised n-ö vana maailma venemaalased, kes imekombel pääsesid punaterrori eest, välismaale. Nüüdsel ajal seovad selle esimese suure emigratsioonilaine järeltulijad ajastuid ja kontinente, kogudes fakti haaval kokku oma suguvõsa ajalugu. Juba hulk aastaid käivad Slutševskid Eestis oma eellase mälestust austamas. Nende nn palverännaku peamine paik on Narva-Jõesuu, kus kunagi asus K. Slutševski suvila. Perekond Slutševski erakordsest käekäigust on Irina Ivantšenko kirjutanud ja 2011. aastal avaldanud raamatu „Suguvõsade seos“(„Родов связующая нить“).
Milles siis aga seisnevad Slutševskite ja ikoonimaalija Sofronovi järglaste ajaloolised sidemed? See selguski tänavu juulis Mustvees meie viimasel kohtumisel vestlustes venelastest külalistega Ameerikast.
1920.–1930. aastate emigratsioonilainesse sattus kujunenud asjaoludel ka noor ikoonimaalija Sofronov. Täites tellimustöid Euroopa kirikutes, eemaldus ta kodupaigast üha enam. Tema viimased tööd – üle 50 ikooni Vatikanis – on dateeritud 1940. aastaga. Noormees seisis valiku ees: kas naasta koju Eestimaale ja saada represseeritud bolševike poolt või hoida mitte ainult oma elu, vaid ka Jumalast antud annet? Ta valis Ameerika, kus juba viibisid ning kuhu ka kutsusid teda paljud tuttavad. Selleks ajaks oli Sofronov juba tuntud ja ikoonimaalijana autoriteet, Moskva ja Novgorodi ikoonimaali koolkonna järgija G. Frolovi õpilane…
“Ameerikas teatakse ja mäletatakse Sofronovit hästi,“ räägib Sofia Kiškovskaja. “Sea Cliffi külas USAs, kus ma olen sündinud, on üks 1940. aastate algul vene emigrantide ehitatud kirik. Minu isa pani sellele kirikule aluse ja sageli kuulsin temalt Pimen Sofronovist, kuna kirikus asub üks tema ikoonidest. Kiriku projekteeris arhitekt Boriss Rjabov, kes pärines vanausuliste perekonnast, või vähemalt inspireeris teda vanausuliste maa-arhitektuur. Meie palvemaja ei ole suur, loodud vene ehituskunsti stiilis. Tõenäoliselt oli ikoon kas tellimustööna tehtud või kinkis Sofronov selle kirikule. Seepärast, kui me esimest korda Peipsimaal viibisime ja Sofronovist kuulsime, siis teadsin, kellest käib jutt ja et me oleme kohas, kus Sofronov elas. Sofronov maalis kolmele suurele õigeusukogudusele Ameerikas – New Yorgis, Trentonis, Brooklynis ja vanausuliste kirikus Melville’is. Seal mainitakse kohalikus ajakirjanduses seniajani tema teeneid ja tema nime üle ollakse uhked. Kohalikele elanikele korraldatakse ekskursioone ja näidatakse tema ikoone. Sel aastal, sõites Tihedast mööda, peatusime me Sofronovite maja juures, millel asub mälestustahvel, ning pildistasime seal…
Vaat mida aga jutustas K. Slutševski otsene järeltulija ja P. Stolõpini lapselapselaps, MTÜ Stolõpini Regionaalarengukeskuse president, praegu Ameerikas elav Nikolai Slutševski, kes külastas koos oma sugulastega Peipsimaad:“Minu lihane tädi Aleksandra Korostovets, sündinud Slutševskaja, on poeedi Konstantin Slutševski noorem tütar. Kui olin 15-16-aastane, elas tädi Ara, nagu me teda kutsusime, meiega koos Ameerikas. Ta jutustas palju PimenSofronovist, kellega koos maaliti 1930. aastal Prahas kalmistu juures asuvas palvelas. Ka tema oli ikoonimaalija. Kahjuks ei ole mälus säilinud detaile nendest kaugetest aastatest. Ent mulle tundub, et kuna Pimen Sofronov elas kaua aega USAs, siis seal on elus veel keegi neist inimestest, kes mäletab Sofronovit või on midagi tema kohta kirja pannud. Selline imepärane seos on Eesti Sofronovi ja Ameerika Sofronovi vahel. Ta on pärit minu kandist, sündinud Tihhotka (Tiheda) külas Peipsi järve kaldal. Sama moodi on ta ka Ameerikas sündinud ja kasvanud ning seal temast kuulnud Sofia Kiškovskaja kaasmaalane.”
Tänapäeval on Sofronovi nimi ja tema kunst see side, mis lähendab mitte üksnes erinevaid mandreid, vaid ka ajalookihistusi. 120 aastat lahutab meid sellest ajast, kui sündis vanausklike peres peipsimaalane, kellest 20. eluaastaks sai armastatud ja andeka ikoonimaalija Gavriil Frolovi õpilane ning kes astus iseseisvale kristliku asketismi rajale – ikoonimaalija Pimen Soronov.
Fjodor Maspanov
Fotodel (vasakult paremale): Sofronovite kodumaja juures Tihedal – Nikolai Slutševski, P. Stolõpini fondi president, USA; Sofia Kiškovskaja-Slutševskaja, pärit Sea Cliffist, USAst, ajakirjanik, Moskva; Olga Steblin-Kamenskaja, ikoonimaalija, Peterburi; Jelizaveta Muravjova, kirjanik, Peterburi; Marianna Buffall ja Jelena Terentjeva, Sea Cliff; Aleksei Terentjev, Kaasani Jumalaema kiriku teenistuja Sea Cliffist New Yorgi lähistel, kus asuvad Pimen Sofronovi ikoonid; Pimen Sofronovi ikoonimaali töökoda, Riia, 1929. a.
Fotod autorilt ja arhiivist
Rohkem saate lugeda ajalehest Peipsirannik N8/2018